Uisutamine – on see pigem hobi või spordiala?

Jääl uisutamine on paljude jaoks lihtsalt võimalus hobikorras veidi trenni teha või mõnusalt vaba aega veeta. Eestis on uisutamine hobisportlaste jaoks populaarsem talvel, kui on võimalus uisutada välitingimustes kas spetsiaalsetel liuväljadel või ka looduse poolt loodud liuväljadel tiikidel, järvedel ja jõgedel. Samas kindlasti leidub piisaval hulgal ka selliseid hobikorras uisutajaid, kes kasutavad uisutamiseks kevadel, suvel ja sügisel sisetingimustesse loodud liuväljadel uisutamise võimalust.

Ühtlasi on uisutamine aga ka võistlussport. Uisutamisest jääl on läbi aegade arenenud mitmed individuaal-, paaris- ja võistkonnaspordialad.  Võistlusspordialad, milles võisteldakse kas üksinda või paaris on näiteks iluuisutamine, lühirajauisutamine ja kiiruisutamine. Võistkonnaspordialad jääl on näiteks jäähoki, jääpall, jääkeegel ehk kurling jm.

Iluuisutamine on populaarne võistlusspordiala, mis esimese spordialane jõudis ka taliolümpiamängudele. Iluuisutamises võisteldakse üksiksõidus eraldi meeste ja naiste arvestuses; paarissõidus ja jäätantsus. Kohustuslikus kavas on ette antud elemendid, mis tuleb kindlasti sooritada (erinevad hüpped ja sammude kombinatsioonid); vabakava puhul võib kasutada kõiki elemente. Paarissõidu puhul kehtib sarnane loogika, võisteldakse lühi- ja vabakavaga. Lühikavas on samuti ette antud paarile kaheksa erinevat elementi, mis tuleb sooritada. Jäätantsus on võistlusel lisaks kohustuslikule ja vabatantsule ka originaaltants. Originaaltantsu puhul peab liikumine toimuma ainult ühes suunas.

Kiiruisutamises, nagu ka spordiala nimetus ütleb, võisteldakse raja läbimise kiiruses. Võisteldakse üks sportlane teise vastu. Kuna üks võistleja alustab siserajal ja teine välisrajal, siis poole maa peal toimub raja vahetus, et läbitav vahemaa oleks võrdne.

Lühirajauisutamises on lisaks individuaalsetele võistlustele ka teatevõistlused. Lühirajauisutamises on võistlusel eesmärk olla endaga koos startinutest esimesena lõpetaja.

Jäähoki on võistkonnaspordiala, kus eesmärk on saada hokilitter vastasvõistkonna väravasse. Jääl on korraga ühest võistkonnast kuus mängijat, kellest üks on väravavaht. Olümpiamängudel koosneb meeskond 20 mängijast ja 3 väravavahist, seega on võimalus mängijaid vahetada. Litrit peab liuväljal liigutama kepiga, käega litrit edasi anda ei tohi.

Jääpall on samuti võistkonnaspordiala nagu jäähoki. Võistkonda kuulub aga 11 mängijat. Mänguks kasutatakse aga mitte litrit nagu jäähokis, vaid väikest palli, mida aetakse taga jääpallikeppidega. Eesmärk on aga sama – palli peab saama vastas oleva võistkonna väravasse. Väljak, millel mängitakse on selle mängu puhul sama suur, kui jalgpalli väljak. Mängu saab mängida ka jäähoki väljaku suurusel liuväljal, sellisel juhul on võistkonnas vähem mängijaid ja inglise keeles mängu nimetus mitte bandy vaid rink bandy.

Jääkeegel ehk kurling on jäähokist ja jääpallist aga hoopis erinev mäng, pigem sarnaneb petankile. Mänguks kasutatakse spetsiaalseid kive, mille küljes on ka käepidemed. Eesmärgiks on see kivi libistada jääl oleva märklaua keskpunktile lähemale kui teine mängija. Jääl olev märklaud koosneb neljast kontsentrilisest ringist. Võistkonnas on neli mängijat ning võistkonnal on kaheksa kivi. Eesmärk on koguda teisest võistkonnast rohkem punkte.