Uisutamine Eestis

uisud
uisutamine

Arvatakse, et uisutamise kultuur jõudis Eestisse ehk kuskil 19ndal sajandil. Tänu on eestlased selle eest võlgu võib-olla venelastele, võib-olla baltisaksa parunitele. Tõi uisutamise Eestisse, kes tõi, keskkond vähemalt hobikorras uisutamiseks on Eestis aga omast käest võtta: külmadel talvedel on võimalus uisud alla panna ja liuelda nii tiikide-, jõgede-, järvede- kui merejääl. Tänapäeval on muidugi lisaks võimalik uisutada ka peenemates keskkondades siledamatel jääväljadel kas sise jäähallides või tehislikult näiteks spordiväljakutele talviseks perioodiks loodud liuväljadel mõnusa prožektori valguse all. Mõni suurem uisufännidest perekond on kuuldavasti ka lausa enda koduhoovi uisutamiseks liuvälja loonud. Ja miks ka mitte, kui sobiv plats on omast käest võtta, siis veevoolik aknast välja ja lasta miinuskraadidel õues oma töö teha.

Uisud saavad eestlased alla pigem juba pisikeste lastena. Ise olin vast küll juba koolilaps, kui oma esimesed valged iludused kingituseks sain. Plastikust saabas, kuhu käis pehmendus sisse, hiljem, kui uisud hakkasid väikseks jääma, sai ka ilma pehmendava sisuta neid uiske kasutatud. Õiged iluuisud tänapäeval on küll sarnaselt ilusad valged, kuid saabas, mille külge uisutera kinnitatud, on mitmest kihist nahast, et saabas siiski piisavalt jalga hüppeliigesest toetaks. Iluuiskudel on uisutera otsas sakid, mille otstarbest ise uisutades kunagi aru ei saanudki. Aga nendel sakkidel on tegelikult oma kindel funktsioon: nende ametlik termin on toe picks ja need on vajalikud mõningate hüpete sooritamiseks (näiteks lutz hüpete puhul).

Hokiuiskudel sellist sakilist otsa ei ole. Vennal olidki sellised pigem hokiuisud, suured ja musta värvi. Hokiuiskude saapad võivad olla tehtud ka nahast (või ka plastikust või ballistilisest nailonist), kuid saapa varba, kanna ja hüppeliigese osa on kaetud tugevama materjaliga, et kaitsta jalgu võimalikust tugevast löögist hokilitrilt. Hokiuisu tera on pikem ning hokiuiskudel on iluuiskudega võrreldes väiksem kõverus, et väravavahil oleks kergem liikuda küljelt küljele. Samuti vajavad tavalise hokimängija uisust suuremat tugevdamist hoki väravavahi uisud ja eriti uisu nina piirkonnast.

Kus aga mingi tegevus hobikorras populaarseks muutub, tekib kindlasti ka inimesi, kellel huvi ja oskusi alaga ka professionaalsel tasemel tegeleda. Esimestest meistrivõistlustest Eestis iluuisutamises on juba möödas rohkem kui sada aastat. Ning samuti rohkem kui saja aasta eest on teada ka esimene info eestlastest, kes osalesid iluuisutamises võistlustel väljaspool Eestit.
Kuid riigis, kus iluuisutamiseks varasemalt professionaalsel tasemel tegeletud ei ole, oli kindlasti väga keeruline selles suunas pürgida.
Naiste professionaalsele iluuisutamisele arvatakse, et pani aluse Vaike Padur. Ta võitis üksiksõidus, paarissõidus ja jäätantsus kokku 8 hõbemedalit. Eesti meistritiitli naiste üksiksõidus sai ta neljateistkümnel korral ja lisaks paaril korral ka paarissõidus. Ning lisaks nendele saavutustele tuli ta 1945 aastal iluuisutamise naiste üksiksõidus Nõukogude Liidu meistriks, mis on teadaolevalt esimene nii kõrge saavutus sellel alal eestlaste seas.

Eesti professionaalsete meessoost iluuisutajate osas on ajaloost rääkimine keerulisem. 19nda sajandi lõpust on teada Peterburis iluuisutamise võistlustel võistelnud Eestist pärit üliõpilane, kes ka medalile tuli. Esimeseks Eesti meistriks meeste seas tuli 20nda sajandi alguses Johannes Johanson.

Hoolimata üksikutest säravates tähtedest on eestlaste puhul jäänud iluuisutamise tase siiski ka tänapäevani pigem harrastusspordi tasemele. Kuigi lapsed saavad huvi korral uisud alla juba mudilastena ja võimalused treenimiseks on nii jäähallide kui uisukooli näol olemas, siis maailmatasemel võistlustel medalikohtadele kaasa rääkimiseni välja ei jõuta. Ja ehk see polegi nii oluline, suhteliselt kindlalt pole vähemalt karta, et Eesti tiikidelt, järvedelt, jõgedelt ja merejäält kaoksid talviti rõõmsad punapõsksed näod uiskudel.