Muinasjutt talvisest vaheajast Tiigilas

Jänkupoeg Jass ja väike Kuldse Retriiveri kutsikas Ragne olid teist päeva Tiigilas. Ja ei saa öelda, et nad selle üle just õnnelikud oleksid. Vanemad olid saatnud nad Tiigilasse sportlikku talvevaheaega veetma. Nimelt on Tiigila selline puhkekeskus, kuhu loomavanemad saavad saata oma loomalapsi talvisesse laagrisse. Mõned loomalapsed on lihtsalt ise väga sportlikud ja avaldavad ise soovi Tiigilas talvevaheaja veetmiseks. Pealegi on see praegusel ajal väga popp ja noortepärane. Kõik loomalapsed aga nii sportlikud ei ole ja sellised loomalapsed satuvad Tiigilasse loomavanemate soovil. Jass oli nimelt sõltuvuses arvutimängudest ja istus ööd ja päevad arvuti taga, vanemad saatsid seega ta Tiigilasse justkui võõrutusravile. Ragne oli sõltuvuses aga maiustustest ja kuna see väljendus väga tugevalt ta kehakaalus, siis pole ilmselt vaja selgitada tema vanemate eesmärke Ragne Tiigilasse saatmisel. Nimelt oli Tiigila koht vaid spordile, tervislikule toitumisele ja igasugused arvutid, telekad ja nutitelefonid olid keelatud, samuti maiustused.

Jass ja Ragne said juba esimesel päeval sõpradeks. Esimene päev oli suusatamise päev ja kuigi nad oskasid mõlemad üpriski hästi suusatada – vähemalt püsisid suuskadel püsti ja liikusid mõõdukal tempol ka edasi, siis nad jäid suusamatkal siiski teistest loomalastest maha ja see oli piisav põhjus sõbrunemiseks. Nimelt sellel aastal olid Jass ja Ragne ainsad loomalapsed, kes omast vabast tahtest Tiigilas ei olnud.

Teine päev Tiigilas oli uisutamise päev. Probleem seisnes selles, et Jassil ja Ragnel ei olnud enda uiske ja spordivahendid peavad alati kõigil enda omad kaasa võetud olema. Nii siis sõitsidki teised loomalapsed Tiigila kõige uhkemal tiigil ühed uhkemate uiskudega kui teised. Pardike Pärt ainult paterdas niisama jääl, tema aga niiväga ei hoolinudki uiskude puudumisest, pardid teatavasti ei uisuta.

Jass ja Ragne aga ei tahtnud teistest loomalastest halvemad olla, eriti kuna Tiigila kolmas päev oli ette nähtud jäähoki päevaks. Neil oli kindlasti uiske tarvis. Nii nad otsustasidki endale ise uisud valmis meisterdada. Jass teadis ühest jääaja arvutimängust, et vanasti olid jääl liikumiseks algsed uisud, mis sisuliselt olid teritatud ja õigeks vormitud luud, mis kinnitati jala külge.

Saanud eilsest õhtusöögist allesjäänud kondid, asusid Jass ja Ragne endale luu-uiske vormima. See oli tükk aega pusimist ja Jass pidi lõpuks Ragnet aitama, kuna tal oli vaja nelja uisku. Valmis nad luu-uisud igatahes said. Edasine ei olnud ka probleem, sest nad oskasid mõlemad uisutada. Ilusal siledal tiigil uisutades oli luu-uiskude eeliseks ka see, et nendega sai jää peal liuelda ja uisud ei teinud jää sisse koledaid radasid. Jass ja Ragne said päeva lõpuks ka Tiigila korraldusmeeskonnalt kiita uuendusliku lahenduse eest. Kõik loomalapsed olid nende peale kadedad.