Iluuisutamisest

Minu jaoks on iluuisutamine olnud läbi elu üheks lemmikspordialaks. Mitte, et ma ise väga hea uisutaja oleks. Rääkimata ilusti uisutamisest. Otse vastupidi. Üheks halvemaks mälestuseks kooli kehalise kasvatuse tundidest oli just uisutamine. Tamme staadioni jooksurajale oli talviti liuväli valatud ja kuna kolmkümmend viis aastat tagasi ei päästnud koolilapsi ka mitte heasoovlik ilmataat, tuli igal talvel vähemalt mõneks tunniks uisud alla panna. Ehk oleks minustki asja saanud, aga ei osanud rumal laps õiget saapanumbrit küsida. Numbrit küll teadsin, aga kuna uiske oli nii palju kasutatud, olid saapad mitu numbrit suuremaks veninud ning jalg ainult loperdas vasakule-paremale. Uiskude peale püsima ei suutnudki ma jääda. Lisaks sellele kadus ka igasugune ind ise kusagile mujale proovima minna. Nii on jäänudki minu ainsateks mõnusateks mälestusteks uisutamisest vanaisa poolt koduaeda rajatud liuväljal kaheteraliste saapa alla seotud uiskudega veetud poognad. Nendega püsisin vähemalt püsti ja isegi liuglemistunde sain kätte. Ilu polnud küll kusagil.

Iluuisutamist vaadata meeldis aga väga. Kasvõi juba kostüümide pärast. Sellist uhket litritega kaunistatud koheva lühikese seelikuga kleidikest igatses vist küll iga tüdruk. Nõukogudeaegsel lapsel polnud ju ka televiisorist midagi eriti vaadata. Mõned multifilmid ja lastesaated, koolivaheaegadel ka lastefilmid. „Vremja“ ja uudistesaated ja siis veel igat sorti propagandat, paremini või halvemini pakitult. Seega igal aastal toimuvad iluuisutamise euroopa- ja maailmameistrivõistlused ja siis veel üle nelja aasta olümpiamängud olid oodatud sündmuseks ja meeldivaks vahelduseks igavale argipäevale. Eesti sportlasi võistlejate seas küll polnud. Suure Nõukogude Liidu peale peetud katsevõistuste sõelast meie sportlased lihtsalt läbi ei pääsenud. Ikka suurte keskuste – Leningradi ja Moskva – sportlased. Ja aastast aastasse ikka ühed ja samad. Paarissõidus Irinia Rodnina Aleksandr Zaitseviga, jäätantsus Ljudmila Pahhomova ja Aleksander Gorškov. Pöialt sai hoitud ikka teiste riikide esindajatele. Mitte et nad paremad olnuksid- vene iluuisutamiskool lihtsalt oli ja on üks maailma parimaid- vaid seetõttu, et nad polnud pärit Nõukogude Liidust. Küll oli hea meel, kui kellelgi veel õnnestus medalitele jõuda.

Ameeriklastel paarissõidus või inglastel jäätantsus. Parem oli meie poolt vaadatuna lugu üksiksõitude. Kui meeste üksiksõidus said medaleid ka nõukogude sportlased, siis naite üksiksõidus oli medal suur haruldus. Üks vähestest medalile jõudnutest on nüüdseks juba meie Anna Levandi.
Nii saigi järjekindlalt vaadatud kõiki iluuisutamisvõistlusi ja unistatud, et ehk kordki pääsen mõnda neist jäähalli vaatama. Võistlejate nimed kulusid pähe ja figuurid said selgeks. Hüpete nimed – lutz, salchow, flip, toe-loop, rittberger  ja axel on ilmselt elu lõpuni meelde jäänud. Hüpped on küll samad, aga pöördeid oli küll kordi vähem. Neljasest lutzust ei osanud keegi veel unistadagi ja kolmene axelgi oli kauge tulevik.