Iluuisutamise lühiajalugu vanemast pronksiajast esimeste meistrivõistlusteni

Uisutamise ajalugu on väga kaugeleulatuv. Üheksateistkümnenda sajandi väljakaevamistel leiti algelisi uiske, mis annavad alust arvata, et uisutati juba vanemal pronksiajal. Sellest ajastust pärinevad uisud olid tehtud luust, põhiliselt hobuste jalaluudest. Sellest ajast päritolevaid uiske saab näha Londonis Guilldhalli muuseumis ja Hollandis Leydeni linna muuseumis. Luust uiskudel sai liikuda ainult otse edasi ja neid kasutati päris kaua. Luust uisud vahetasid välja puu-uisud, mille alla oli kinnitatud raudplaat ning seejärel üleni rauast uisud. Kui alguses olid uisud rihmadega saabaste alla kinnitatavad, siis suurima pöörde tõid klambritega saapatallale kinnitatavad uisud. Need leiutas E. V. Bushnell Ameerikas 1848. aastal. Uiskude areng tõi endaga kaasa ka võimaluse liikumise mitmekesistamiseks ja erinevate figuuride leiutamiseks. Juba kaheksateistkümnenda sajandi alguses oli tuntud niinimetatud Hollandi samm (ehk kaar ette).

Tollest ajas on iluuisutajaid ka maalidel kujutanud kuulsad Hollandi maalikunstnikud. Samuti olid suured uisutamissõbrad paljud kaheksateistkümnenda sajandi luuletajad, nende hulgas ka näiteks Goethe. Üheksateistkümnenda sajandi alguses sai iluusutamine hoo sisse. Tolleaegsed Inglismaa ja Prantsusmaa olid iluuisutamise esirinnas. Välja võiks tuua Pariisi, Nancy, Londoni ja Glasgow. Juba osati sõita 4-5 keerulisi spiraale. Esialgu oli ka iluuisutamine vaid meeste pärusmaa ning naiste jaoks tabu. Alles kui üheksateistkümnenda sajandi kuuekümnendatel aastatel kuulus lauljanna Henriette Sontag koos oma tütrega uisutama asus, murdus tamm ja naised said vabaduse uisutama hakata.

Erilise hoo sai iluuisutamine üheksateistkümnenda sajandi kuuekümnendatel aastatel, kui hakati looma iluuisutamisklubisid. Venemaal asutati esimene säärane klubi „Newa Scating Society” Peterburis 1864. a Venemaal elavate inglaste poolt. Esimene puhtalt vene klubi asutati 1865. a. Peterburis Jussupovi aedades. 1867. a. asutati Viinis iluuisutamisklubi „Miener Eislauf Verein”. Edasi iluuisutamisklubid liitusid ning nende eestvedamisel toimus esimene rahvusvaheline iluuisutamise kongress 1892. a. Scheweningenis, millest võtsid osa Hollandi, Saksa-Austria ja Briti rahvuslikud liidud, Stokholmi ja Budapesti ilusõiduklubid. Kongressil võeti vastu esimesed iluuisutamismäärused.
Väga oluliseks iluuisutamise ajaloos on ameeriklane Jackson Haines, kes leiutas kahe metallplaadiga saapale kinnitatud uisud. Uut tüüpi auisud andsid suuremad võimalused ka mitmekesistada ja keerukustada uisuliikumisi. 

skate

Haines näitas esimesena, et iluuisutamisel liikumiskiirus oleneb mitte üksi tõuke inertsist, vaid et keha võib ammutada uut liikumisjõudu iga pöörde või kaare juures, kuni jätkub jõudu lihastes. See on tähtis printsiip: ühest küljest sõiduviis on graatsiline ja tulvil vaba kehahoidu, teisest küljest avastas see iluuisutamisele uue horisondi.
Iluuisutamine hoogustus kogu maailmas. 1884 a. ilmus esimene koolisõiduraamat „Spuren aus dem Eise”, mille autoriteks olid dr. Korper, D. Diamandidi ja M. Wirth. Esimesed maailmameistrivõistlused iluuisutamises peeti 1896. a. Peterburis ja ainult meeste üksiksõidus. Võitjaks tuli sakslane Gilbert Fuchs. Esimesed maailmameistrivõistlused iluuisutamises naistele peeti 1906. a. Davosis. Maailma parimad tol ja järgnevatel aastatel olid inglanna Magde Syers ja Lilli Kronbergor Ungarist. Paarissõidu esimesed maailmameistrivõistlused peeti alles 1908. a. Esimesteks maailmameistriteks tulid sakslased Anna Hüber ja Heinrich Burger.

Jäätantsus toimusid esimesed võistlused maailmameistri tiitli nimele alles 1952. aastal Pariisis, kus tiitli sai Suurbritannia tantsupaar Jean Westwood ja Lawrence Demmy.