Anna Levandi klubilane!

Ühes suurlinnas elas väike elava loomuga tüdruk, kellel oli muusikaõpetajast ema, tugev treenitud ja osavõtlik isa ning kaks venda. Muusika ja spordi vaim elas selle kodu seinte vahel niisama loomulikul ja märkamatul viisil nagu mõne jõuluaegse kodu seintes elab piparkoogilõhn. Tüdruk oli krapsakus ise, aga põdes tihti, eriti talviti. Sellepärast sõitis isa temaga suviti mere äärde ujuma, jooksma ja hundirattaid viskama. Ta teadis, et lapsel on vaja oma pulbitseva hinge tasakaalus hoidmiseks sitket ja nõtket keha, sest ilma sellise tasakaaluta ei saa inimesest oma unistuste teokstegijat. Aga suuri unistusi on suurlinna tüdrukuil ikka suuri...  Ühel päeval nägi see tüdruk vastasmaja sõbratare uiske sidumas ja jääle lendamas. Nüüd toimus midagi kummalist. Ta vaatas suuril silmil uisutajaid ja korraga teadis. Tormas koju, lausa nõudis isalt uiske ja kohta, kus neid kohe proovida. Ta oli kõigest kuuene, kui astus esimest korda tuttavate tuttavailt laenuks saadud vanade pruunide uiskudega jääle, kahe kuu pärast aga juba miljonilinna ühte parimasse uisukooli. Liuglemine muutus vaimustavaks ning lõbusaks tegevuseks, millega oma osavus proovile panna. Sestpeale ei leidunud takistust, mis seganuks teda igal varahommikul jääle astumast. Kogu oma kire ja visaduse sidus tüdruk  justkui uisupaelte sisse kinni ega lasknud neid sealt enam lahti. 6 aasta pärast oli ta suure maa noortekoondises, 10 aasta pärast täiskasvanute koondises ja 13 aasta pärast tuli maailmameistrivõistlustelt koju hõbemedali ning olümpiamängudelt 5.kohaga.

Armas Anna klubi uisutaja, sa ju tead selle tüdruku nime. Sa näed teda iga päev uues  „Premia“  jäähallis, ta seisab su kõrval ja hoiab mõttes sul käest kinni, et sa julgemini õpiksid tundma jääl liuglemise imelist tunnet.

Ühes teises suurlinnas elas väike poiss, oma hingelt suur unistaja, kes palju luges ja keda vaimustasid vanaaja hellenite lood mehiste atleetide mõõduvõtmis-test kunagisel Olümpia staadionil. Seal võisteldi kui tõelised rüütlid: väärikalt, ausalt, riukaid ja krutskeid kasutamata, kindlate reeglite järgi, oma maa ja spordi enese kuulsuseks.Võitja nime vääris vaid see, kes oli võidelnud ausalt ja avalikult. Väike poiss kasvas suuremaks, lõpetas Sorbonne’i ülikooli filosoofia-teaduskonna ja alustas oma maa haridussüsteemi uuendamist. „Sport,“ ütles ta sõpradele üha sagedamini, “tegi muistsed kreeklased füüsiliselt täiuslikuks ja vastupidavaks. Tarvis on sport haridussüsteemi tagasi tuua.“  Selle poisi nimi oli  Pierre de Coubertin. Temast sai spordimaailma legend, kes oli veendunud, et olümpiamängud aitavad luua paremat  ja rahulikumat maailma ning taastas tänapäevaste olümpiamängude traditsiooni.

Coubertin on öelnud: „Pidage meeles, et sport pole inimesele loomupäraselt omane, vaid on otseses vastuolus tema sooviga võimalikult vähe jõudu kulutada. Seepärast ei piisa hoopiski mitte materiaalsete võimaluste loomisest spordi säilimiseks ja arenemiseks. Ta vajab stiimuleid. Sellekohaseid andmeid ja kogemusi tuleb hankida ajaloost.“

Aga ajalugu elab siinsamas meie kõrval - Andrus Veerpalu. Erki Nool, Kristina Shmigun, Jane Salumäe....

Ja see väike tüdruk vanade pruunide uiskudega Luzhniki lastestaadionil, tema jonn ja trots hoida kahe käega,hoida kogu oma hingejõuga kinni sellest unistusest, mis viib ta tänu iseenda kiiruse, jõu ja koordinatsiooni harmooniale lendama...