Iluuisutamisest

Minu jaoks on iluuisutamine olnud läbi elu üheks lemmikspordialaks. Mitte, et ma ise väga hea uisutaja oleks. Rääkimata ilusti uisutamisest. Otse vastupidi. Üheks halvemaks mälestuseks kooli kehalise kasvatuse tundidest oli just uisutamine. Tamme staadioni jooksurajale oli talviti liuväli valatud ja kuna kolmkümmend viis aastat tagasi ei päästnud koolilapsi ka mitte heasoovlik ilmataat, tuli igal talvel vähemalt mõneks tunniks uisud alla panna. Ehk oleks minustki asja saanud, aga ei osanud rumal laps õiget saapanumbrit küsida. Numbrit küll teadsin, aga kuna uiske oli nii palju kasutatud, olid saapad mitu numbrit suuremaks veninud ning jalg ainult loperdas vasakule-paremale. Uiskude peale püsima ei suutnudki ma jääda. Lisaks sellele kadus ka igasugune ind ise kusagile mujale proovima minna. Nii on jäänudki minu ainsateks mõnusateks mälestusteks uisutamisest vanaisa poolt koduaeda rajatud liuväljal kaheteraliste saapa alla seotud uiskudega veetud poognad. Nendega püsisin vähemalt püsti ja isegi liuglemistunde sain kätte. Ilu polnud küll kusagil.

Iluuisutamist vaadata meeldis aga väga. Kasvõi juba kostüümide pärast. Sellist uhket litritega kaunistatud koheva lühikese seelikuga kleidikest igatses vist küll iga tüdruk. Nõukogudeaegsel lapsel polnud ju ka televiisorist midagi eriti vaadata. Mõned multifilmid ja lastesaated, koolivaheaegadel ka lastefilmid. „Vremja“ ja uudistesaated ja siis veel igat sorti propagandat, paremini või halvemini pakitult. Seega igal aastal toimuvad iluuisutamise euroopa- ja maailmameistrivõistlused ja siis veel üle nelja aasta olümpiamängud olid oodatud sündmuseks ja meeldivaks vahelduseks igavale argipäevale. Eesti sportlasi võistlejate seas küll polnud. Suure Nõukogude Liidu peale peetud katsevõistuste sõelast meie sportlased lihtsalt läbi ei pääsenud. Ikka suurte keskuste – Leningradi ja Moskva – sportlased. Ja aastast aastasse ikka ühed ja samad. Paarissõidus Irinia Rodnina Aleksandr Zaitseviga, jäätantsus Ljudmila Pahhomova ja Aleksander Gorškov. Pöialt sai hoitud ikka teiste riikide esindajatele. Mitte et nad paremad olnuksid- vene iluuisutamiskool lihtsalt oli ja on üks maailma parimaid- vaid seetõttu, et nad polnud pärit Nõukogude Liidust. Küll oli hea meel, kui kellelgi veel õnnestus medalitele jõuda.

Ameeriklastel paarissõidus või inglastel jäätantsus. Parem oli meie poolt vaadatuna lugu üksiksõitude. Kui meeste üksiksõidus said medaleid ka nõukogude sportlased, siis naite üksiksõidus oli medal suur haruldus. Üks vähestest medalile jõudnutest on nüüdseks juba meie Anna Levandi.
Nii saigi järjekindlalt vaadatud kõiki iluuisutamisvõistlusi ja unistatud, et ehk kordki pääsen mõnda neist jäähalli vaatama. Võistlejate nimed kulusid pähe ja figuurid said selgeks. Hüpete nimed – lutz, salchow, flip, toe-loop, rittberger  ja axel on ilmselt elu lõpuni meelde jäänud. Hüpped on küll samad, aga pöördeid oli küll kordi vähem. Neljasest lutzust ei osanud keegi veel unistadagi ja kolmene axelgi oli kauge tulevik.

Iluuisutamise MMi vaba aeg

Lisaks iluuisutamise maailmameistrivõistluste vaatamise tahtsime ka kohalike vaatamisväärsustega tutvuda. Spetsiaalselt giidi me endale tellima ei hakanud, vaid vaatasime ise internetist, kuhu me vabal ajal võimalusel minna võiksime. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab õnneks igas linnas hakkama saada. Tänu GPSile ei pea enam kartma, et võõras kohas ära eksid.

Nimekiri sai meil päris pikk ning päris igale poole me ei jõudnudki. Käisime vaatamas Esimese maailmasõja mälestusmärki. Seal juures on ka tuntud muuseum, kuid otsustasime sinna ajapuuduse tõttu mitte minna. Osad meist rahuldasid oma muuseumis käimise soovi Nelson-Atkinsi kunstimuuseumis. Kuhu aga kõik minna soovisid, oli Kanas City loomaaed. Tegemist oli tõesti suure kohaga, kus oli pea 2000 looma.
Vabal ajal ei saanud me üle ega ümber ka kasiino mänguautomaatidest. Neid on Ameerikas tõesti iga nurga peal. Meie sattusime nende peale pealmiselt väljas söömas käies. Spetsiaalselt kasiinosse me minema ei hakanud. Mingist kasiino mänguautomaatide sõltuvusest me rääkida ei saa, sest mängisime tõesti vähe. Peamiselt sel ajal, kuni kokad süüa tegid. Oli täitsa huvitav vaheldus.

Leidsime ka mitmeid uisutamisega seotud mänguautomaate. Enamasti oli sellisel juhul spordialaks siiski jäähoki, kuid ühes kohas õnnestus näha ja proovida ka iluuisutamise teemalist mänguautomaati. Inimeste asemel olid uiskude peal küll pingviinid, kuid mängudes olevatel boonustel olid siiski päris iluuisutamise terminoloogiast pärit nimed. Näiteks võis mängus endale saada hüpete kaskaadi boonuse, mille abil sai endale kaks tasuta keerutust juurde.

Keegi meist nende mänguautomaatidega suurt jackpoti ei võitnud ning ega keegi ka rahast oluliselt ilma ei jäänud. Mõni meist suutis mõned kümned dollarid kasumit teenida, mõni lõpetas jällegi kümne dollarilise kahjumiga. Kuid kuna eesmärgiks oli lihtsalt aja lõbusasti sisustamine, siis olid kõik inimesed taoliseks tulemiks nagunii valmis. Kuid aitab nüüd mänguautomaatidest rääkimisest. Muidu jääb äkki mulje nagu me seda siin propageeriksime. Tahaksin siinkohal ainult südamele panna, et tegu on siiski hasartmänguga ning sellesse tuleb suhtuda mõningase ettevaatusega.

Söögikohtade valikusse kuulusid meil nii restoranid kui ka kiirtoidu kohad. Kõigile meeldis väga Bristoli meretoidu grill. Restorani menüüst leidis hulgaliselt eksootiliste mereloomade nimesid. Proovisime ära ka näiteks mõõkkala, mis ei olnudki sealset hinnakirja vaadates kuigi kallis. Sealsed grilltoidu kohad olid üldse head, ameeriklastel tuleb see hästi välja. Külastamata ei jäänud ka Ameerika McDonald’s. Menüüs olid esindatud eestlastelegi tuntud põhitoidud, kuid lisaks sellele, oli seal hulgaliselt selliseid toite, mida meie menüüst ei leia. Ning märkimata ei saa jätta ka tõsiasja, et Ameerikas maitsesid burgerid paremini kui meil siin. Või siis oli asi lihtsalt selles, et meil olid sööma minnes kõhud alati jube tühjad. Kuid olgu sealsed toidu kui head tahes, lõpuks koju tagasi jõudes tundus kodumaine toit ikka kõige parem.

Iluuisutamise lühiajalugu vanemast pronksiajast esimeste meistrivõistlusteni

Uisutamise ajalugu on väga kaugeleulatuv. Üheksateistkümnenda sajandi väljakaevamistel leiti algelisi uiske, mis annavad alust arvata, et uisutati juba vanemal pronksiajal. Sellest ajastust pärinevad uisud olid tehtud luust, põhiliselt hobuste jalaluudest. Sellest ajast päritolevaid uiske saab näha Londonis Guilldhalli muuseumis ja Hollandis Leydeni linna muuseumis. Luust uiskudel sai liikuda ainult otse edasi ja neid kasutati päris kaua. Luust uisud vahetasid välja puu-uisud, mille alla oli kinnitatud raudplaat ning seejärel üleni rauast uisud. Kui alguses olid uisud rihmadega saabaste alla kinnitatavad, siis suurima pöörde tõid klambritega saapatallale kinnitatavad uisud. Need leiutas E. V. Bushnell Ameerikas 1848. aastal. Uiskude areng tõi endaga kaasa ka võimaluse liikumise mitmekesistamiseks ja erinevate figuuride leiutamiseks. Juba kaheksateistkümnenda sajandi alguses oli tuntud niinimetatud Hollandi samm (ehk kaar ette).

Tollest ajas on iluuisutajaid ka maalidel kujutanud kuulsad Hollandi maalikunstnikud. Samuti olid suured uisutamissõbrad paljud kaheksateistkümnenda sajandi luuletajad, nende hulgas ka näiteks Goethe. Üheksateistkümnenda sajandi alguses sai iluusutamine hoo sisse. Tolleaegsed Inglismaa ja Prantsusmaa olid iluuisutamise esirinnas. Välja võiks tuua Pariisi, Nancy, Londoni ja Glasgow. Juba osati sõita 4-5 keerulisi spiraale. Esialgu oli ka iluuisutamine vaid meeste pärusmaa ning naiste jaoks tabu. Alles kui üheksateistkümnenda sajandi kuuekümnendatel aastatel kuulus lauljanna Henriette Sontag koos oma tütrega uisutama asus, murdus tamm ja naised said vabaduse uisutama hakata.

Erilise hoo sai iluuisutamine üheksateistkümnenda sajandi kuuekümnendatel aastatel, kui hakati looma iluuisutamisklubisid. Venemaal asutati esimene säärane klubi „Newa Scating Society” Peterburis 1864. a Venemaal elavate inglaste poolt. Esimene puhtalt vene klubi asutati 1865. a. Peterburis Jussupovi aedades. 1867. a. asutati Viinis iluuisutamisklubi „Miener Eislauf Verein”. Edasi iluuisutamisklubid liitusid ning nende eestvedamisel toimus esimene rahvusvaheline iluuisutamise kongress 1892. a. Scheweningenis, millest võtsid osa Hollandi, Saksa-Austria ja Briti rahvuslikud liidud, Stokholmi ja Budapesti ilusõiduklubid. Kongressil võeti vastu esimesed iluuisutamismäärused.
Väga oluliseks iluuisutamise ajaloos on ameeriklane Jackson Haines, kes leiutas kahe metallplaadiga saapale kinnitatud uisud. Uut tüüpi auisud andsid suuremad võimalused ka mitmekesistada ja keerukustada uisuliikumisi. 

skate

Haines näitas esimesena, et iluuisutamisel liikumiskiirus oleneb mitte üksi tõuke inertsist, vaid et keha võib ammutada uut liikumisjõudu iga pöörde või kaare juures, kuni jätkub jõudu lihastes. See on tähtis printsiip: ühest küljest sõiduviis on graatsiline ja tulvil vaba kehahoidu, teisest küljest avastas see iluuisutamisele uue horisondi.
Iluuisutamine hoogustus kogu maailmas. 1884 a. ilmus esimene koolisõiduraamat „Spuren aus dem Eise”, mille autoriteks olid dr. Korper, D. Diamandidi ja M. Wirth. Esimesed maailmameistrivõistlused iluuisutamises peeti 1896. a. Peterburis ja ainult meeste üksiksõidus. Võitjaks tuli sakslane Gilbert Fuchs. Esimesed maailmameistrivõistlused iluuisutamises naistele peeti 1906. a. Davosis. Maailma parimad tol ja järgnevatel aastatel olid inglanna Magde Syers ja Lilli Kronbergor Ungarist. Paarissõidu esimesed maailmameistrivõistlused peeti alles 1908. a. Esimesteks maailmameistriteks tulid sakslased Anna Hüber ja Heinrich Burger.

Jäätantsus toimusid esimesed võistlused maailmameistri tiitli nimele alles 1952. aastal Pariisis, kus tiitli sai Suurbritannia tantsupaar Jean Westwood ja Lawrence Demmy.

Muinasjutt talvisest vaheajast Tiigilas

Jänkupoeg Jass ja väike Kuldse Retriiveri kutsikas Ragne olid teist päeva Tiigilas. Ja ei saa öelda, et nad selle üle just õnnelikud oleksid. Vanemad olid saatnud nad Tiigilasse sportlikku talvevaheaega veetma. Nimelt on Tiigila selline puhkekeskus, kuhu loomavanemad saavad saata oma loomalapsi talvisesse laagrisse. Mõned loomalapsed on lihtsalt ise väga sportlikud ja avaldavad ise soovi Tiigilas talvevaheaja veetmiseks. Pealegi on see praegusel ajal väga popp ja noortepärane. Kõik loomalapsed aga nii sportlikud ei ole ja sellised loomalapsed satuvad Tiigilasse loomavanemate soovil. Jass oli nimelt sõltuvuses arvutimängudest ja istus ööd ja päevad arvuti taga, vanemad saatsid seega ta Tiigilasse justkui võõrutusravile. Ragne oli sõltuvuses aga maiustustest ja kuna see väljendus väga tugevalt ta kehakaalus, siis pole ilmselt vaja selgitada tema vanemate eesmärke Ragne Tiigilasse saatmisel. Nimelt oli Tiigila koht vaid spordile, tervislikule toitumisele ja igasugused arvutid, telekad ja nutitelefonid olid keelatud, samuti maiustused.

Jass ja Ragne said juba esimesel päeval sõpradeks. Esimene päev oli suusatamise päev ja kuigi nad oskasid mõlemad üpriski hästi suusatada – vähemalt püsisid suuskadel püsti ja liikusid mõõdukal tempol ka edasi, siis nad jäid suusamatkal siiski teistest loomalastest maha ja see oli piisav põhjus sõbrunemiseks. Nimelt sellel aastal olid Jass ja Ragne ainsad loomalapsed, kes omast vabast tahtest Tiigilas ei olnud.

Teine päev Tiigilas oli uisutamise päev. Probleem seisnes selles, et Jassil ja Ragnel ei olnud enda uiske ja spordivahendid peavad alati kõigil enda omad kaasa võetud olema. Nii siis sõitsidki teised loomalapsed Tiigila kõige uhkemal tiigil ühed uhkemate uiskudega kui teised. Pardike Pärt ainult paterdas niisama jääl, tema aga niiväga ei hoolinudki uiskude puudumisest, pardid teatavasti ei uisuta.

Jass ja Ragne aga ei tahtnud teistest loomalastest halvemad olla, eriti kuna Tiigila kolmas päev oli ette nähtud jäähoki päevaks. Neil oli kindlasti uiske tarvis. Nii nad otsustasidki endale ise uisud valmis meisterdada. Jass teadis ühest jääaja arvutimängust, et vanasti olid jääl liikumiseks algsed uisud, mis sisuliselt olid teritatud ja õigeks vormitud luud, mis kinnitati jala külge.

Saanud eilsest õhtusöögist allesjäänud kondid, asusid Jass ja Ragne endale luu-uiske vormima. See oli tükk aega pusimist ja Jass pidi lõpuks Ragnet aitama, kuna tal oli vaja nelja uisku. Valmis nad luu-uisud igatahes said. Edasine ei olnud ka probleem, sest nad oskasid mõlemad uisutada. Ilusal siledal tiigil uisutades oli luu-uiskude eeliseks ka see, et nendega sai jää peal liuelda ja uisud ei teinud jää sisse koledaid radasid. Jass ja Ragne said päeva lõpuks ka Tiigila korraldusmeeskonnalt kiita uuendusliku lahenduse eest. Kõik loomalapsed olid nende peale kadedad.

Uisutamine – on see pigem hobi või spordiala?

Jääl uisutamine on paljude jaoks lihtsalt võimalus hobikorras veidi trenni teha või mõnusalt vaba aega veeta. Eestis on uisutamine hobisportlaste jaoks populaarsem talvel, kui on võimalus uisutada välitingimustes kas spetsiaalsetel liuväljadel või ka looduse poolt loodud liuväljadel tiikidel, järvedel ja jõgedel. Samas kindlasti leidub piisaval hulgal ka selliseid hobikorras uisutajaid, kes kasutavad uisutamiseks kevadel, suvel ja sügisel sisetingimustesse loodud liuväljadel uisutamise võimalust.

Ühtlasi on uisutamine aga ka võistlussport. Uisutamisest jääl on läbi aegade arenenud mitmed individuaal-, paaris- ja võistkonnaspordialad.  Võistlusspordialad, milles võisteldakse kas üksinda või paaris on näiteks iluuisutamine, lühirajauisutamine ja kiiruisutamine. Võistkonnaspordialad jääl on näiteks jäähoki, jääpall, jääkeegel ehk kurling jm.

Iluuisutamine on populaarne võistlusspordiala, mis esimese spordialane jõudis ka taliolümpiamängudele. Iluuisutamises võisteldakse üksiksõidus eraldi meeste ja naiste arvestuses; paarissõidus ja jäätantsus. Kohustuslikus kavas on ette antud elemendid, mis tuleb kindlasti sooritada (erinevad hüpped ja sammude kombinatsioonid); vabakava puhul võib kasutada kõiki elemente. Paarissõidu puhul kehtib sarnane loogika, võisteldakse lühi- ja vabakavaga. Lühikavas on samuti ette antud paarile kaheksa erinevat elementi, mis tuleb sooritada. Jäätantsus on võistlusel lisaks kohustuslikule ja vabatantsule ka originaaltants. Originaaltantsu puhul peab liikumine toimuma ainult ühes suunas.

Kiiruisutamises, nagu ka spordiala nimetus ütleb, võisteldakse raja läbimise kiiruses. Võisteldakse üks sportlane teise vastu. Kuna üks võistleja alustab siserajal ja teine välisrajal, siis poole maa peal toimub raja vahetus, et läbitav vahemaa oleks võrdne.

Lühirajauisutamises on lisaks individuaalsetele võistlustele ka teatevõistlused. Lühirajauisutamises on võistlusel eesmärk olla endaga koos startinutest esimesena lõpetaja.

Jäähoki on võistkonnaspordiala, kus eesmärk on saada hokilitter vastasvõistkonna väravasse. Jääl on korraga ühest võistkonnast kuus mängijat, kellest üks on väravavaht. Olümpiamängudel koosneb meeskond 20 mängijast ja 3 väravavahist, seega on võimalus mängijaid vahetada. Litrit peab liuväljal liigutama kepiga, käega litrit edasi anda ei tohi.

Jääpall on samuti võistkonnaspordiala nagu jäähoki. Võistkonda kuulub aga 11 mängijat. Mänguks kasutatakse aga mitte litrit nagu jäähokis, vaid väikest palli, mida aetakse taga jääpallikeppidega. Eesmärk on aga sama – palli peab saama vastas oleva võistkonna väravasse. Väljak, millel mängitakse on selle mängu puhul sama suur, kui jalgpalli väljak. Mängu saab mängida ka jäähoki väljaku suurusel liuväljal, sellisel juhul on võistkonnas vähem mängijaid ja inglise keeles mängu nimetus mitte bandy vaid rink bandy.

Jääkeegel ehk kurling on jäähokist ja jääpallist aga hoopis erinev mäng, pigem sarnaneb petankile. Mänguks kasutatakse spetsiaalseid kive, mille küljes on ka käepidemed. Eesmärgiks on see kivi libistada jääl oleva märklaua keskpunktile lähemale kui teine mängija. Jääl olev märklaud koosneb neljast kontsentrilisest ringist. Võistkonnas on neli mängijat ning võistkonnal on kaheksa kivi. Eesmärk on koguda teisest võistkonnast rohkem punkte.

Iluuisutamise meistrivõistluste reisi esimene päev

Käisime jaanuaris oma hobigrupi uisutajatega USA iluuisutamise meistrivõistlustel. Sel aastal oli toimumiskohaks Kansas City. See oli meie kõigi jaoks esimene kord, kui me USAs olime. Kansas City polnudki iseenesest Tallinnast oluliselt palju suurem, elanikke on seal kokku umbes 600 000. Esimese asjana jäid meile silma need meeletult kõrged pilvelõhkujad, mida me siiani peamiselt filmidest näinud olime. Aga see selleks. Olime kõik lennukitega lendamisest ja ümberistumistest väsinud ja tahtsime oma hotelli jõuda. Iluuisutamise meistrivõistlused kestavad umbes nädal aega ja just nii kauaks me siia jääda kavatsesimegi. Meil polnud plaaniski iga päev hommikust õhtuni uisuväljaku tribüünide ääres veeta. Tahtsime ka linna ja linna ümbrust vaadata.

kasiino kansas

Võtsime takso, mis meid kohe õigesse kohta viiks. Kuna linn oli võõras, siis ei hakanud ühistranspordi peale mõtlemagi. Muidugi oleks saanud odavamalt, aga tahtsime lihtsalt oma kohvrite ja kraamiga hotellituppa jõuda. Hotell nägi välja viks ja viisakas. Hotellis oli olemas oma restoran ja seal nurgas oli näha ka mõningaid mänguautomaate. Mäletan, et kunagi võis Eesti baarideski mõnda mänguautomaati näha, aga nüüd on need kuskile ära kadunud. Ilmselt leiab neid veel ainult kasiinodest. Kuna me kõik olime omadega suhteliselt läbi, siis võtsime esimese päeva lihtsalt puhkamiseks ja taastumiseks. Kes tahtis, sai oma tuppa magama minna ja kes tahtis võis linna peale minna. Paar tükki otsustasidki, et ei hakka midagi enam ette võtma ja alustavad oma Ameerika seiklust uue hommikuga.

Kuna linn oli meie kõigi jaoks võõras, siis otsustasime, et hoiame siiski kokku ja ei lähe omapead linna peale kondama. Kuigi lennukis pakuti ka näksimist, oli kõht tegelikult juba päris tühi. Otsustasime, et näksime enne meie hotelli restoranis natuke midagi. Polnud plaani ennast täis nuumata, sest äkki leiame linna peal mõne põneva koha kuhu minna. Tellisime endale ühed grillburgerid. Aga kuna nendega pidi aega minema, siis ei saanud me jätta kasutamata võimalust natuke mänguautomaatides või slottides, nagu nemad neid kutsuvad, oma õnne proovida. Pole kunagi kasiinodes mingit võlu näinud, aga slotid lihtsalt tunduvad, nagu need moodustaksid ühe osa USA vaatamisväärsustest. Vahetasime natuke sularaha müntideks, pistsime mündi sisse ning vajutasime nuppu või tõmbasime kangi. Ega keegi meist ei lootnudki selle abil rikkaks saada. Tahtsime lihtsalt ära proovida, mis tunne kasiinos käies olla võib. Mõni meist jäi oma paarist dollarist ilma, mõni meist isegi võitis endale mõned dollarid. Iseenesest oli see lõbus kogemus. Ma olen mänginud mõned kasiino online aadressil https://casinoonline.casino/et kasiino, kuid mitte tõeline kasiino nii et see oli väga lõbus.

Aga kelner tõi juba esimesed söögid kohale ning jätsime need mänguautomaadid sinnapaika ja läksime sööma. Päris harjumatu oli hamburgerit taldriku pealt süüa. Ja veel noa ja kahvliga. Kuid maitse oli väga hea. Ja kõht sai nii täis, et kõik olid ühel meelel, et see vist jäigi meie tänaseks viimaseks söögikorraks. Täis kõhuga tuli mõnus rammestus peale. Otsustasime sellest hoolimata natuke hotelli ümbruses ringi jalutada. Hüppasime sisse paari kohalikku poodi, jõime ühes jõeäärses kohvikus jäätisekokteili ning läksime hotelli tagasi, et alustada uut päeva värske ja puhanuna.